life is like a box of chocolate

Varanasi päevaraamatud

2011-10-26T18:22:00.001+03:00

Need reisimälestused on eestlasest lugejale küllaltki tavatud, samas hingeliselt vabastavad. Kes ei oleks mõelnud vähemalt kord elus oma senised tegemised seljataha jätta, oma kolm asja kokku pakkida ning minna kuhugi... kaugele... näiteks... Indiasse.
Uus elu võõrsil on raske ja hirmutav, eriti kui sealne kultuur erineb kodusest nagu öö ja päev. Ootamatutele seiklustele pole kindlasti kerge vastu astuda üksinda jäänud keskeas naisterahval. India ühiskond seab naistele palju suuremad piirid kui me siinses heaolus arvatagi oskame. Lisaks kammitsevad rändurit veel kohalike stereotüüpsed hoiakud ja eelarvamuslik suhtumine valgesse naisesse kui liikuvasse rahakotti.
Lii Unt ei ole oma rännakutes pelgalt kõrvaltvaataja vaid osaleb kohalikus elus püüdes aidata seal, kus saab. Nii avanevad ka tema rahakoti rauad rohkem kui ta seda tahaks... sest India on suur ning abivajajaid lõputult.

Ja abivajajate soovidel ei paista olevat lõppu. Nii näeb eestlasest heategija, et tema panusel kohaliku elu parendamisse ei ole suurt mõtet. Oma elule püüab ta seda leida erinevate pühameeste juures mediteerides, kuid selleski peab naine varem või hiljem pettuma - ka kõige püham mees on seesmiselt edev ja materialistlik. Kui Varanasi päevaraamatute esimene osa on huvitav lugemine ränduri enesotsingutest ning elust India vaesemates piirkondades, siis teine osa on rohkem "naistekas", mis keskendub enam inimsuhetele. Küpses eas kena valge naine ei jää märkamatuks kaunitele pruunisilmsetele India noormeestele, kes pole tähelepanu ja armastusega kitsid. Kuid siiraste tunnete asemel leiab autor ka siin ärakasutust.

Augud

2011-07-28T13:57:00.004+03:00

Louis Sachari noorteromaan "Augud" on sisult küllaltki tavatu, kuid ometi kaasahaarav lugemine. Alguses segadusseajav süžee saab selgemaks ajapikku, sest autor annab edasiviivaid infokilde jupiti ning väga kaootilises järjestuses. Tervikpilt moodustubki üksikutest pusletükkidest. Kuigi raamatu lõpus saab tervikpilt selgeks, jääb kogu lugu siiski kummaliselt veidraks. Loost olulisemad on hoopiski tunded, mida peategelane Stanley Rohelise Järve laagris kogeb ning mis lugejal tekivad. Väga rasketes tingimustes oma iseloomu kasvatades jääb poiss ausaks iseenda vastu ning osavõtlikuks ja abivalmiks tõeliste sõprade vastu.

Röövitud nägu

2011-07-03T20:55:00.006+03:00

Seekord üks afgaani naise poolt kirjutatud raamat afgaani naistest, tõetruu jutustus ühe perekonna elust Afganistani sõdade aegu ning põgenemisest Talibani terrori eest. Kirjanduslikult on see teos üsna kehv, kuid sisult siiski huvitav ja mõtlemapanev. Hea tunne on ka vahelduseks lugeda hea ning lootusrikka lõpuga lugusid inimestest, kes on pidanud jätma oma kodumaa ning sunnitud alustama uut elu võõrsil ja võõrana. Kindlasti aitab see teos lugejas kasvatada sallivust ja lugupidamist nende inimeste vastu, kes on ohvrid omal maal, põgenikud terrorirežiimi eest. Samuti pakub raamat lühidat ja selget kronoloogiat Afganistani lähiajaloo kohta, mis aitab mõista paremini kõiki kohutavaid sündmusi, mis seda rahvast on viimaste kümnendite jooksul tabanud.

Tuhat hiilgavat päikest

2011-07-03T20:35:00.003+03:00

Khaled Hosseini teine Afganistani teemaline raamat kuvab meile pildi sellest maast kahe naise pilgu läbi. Mariam ja Laila on erinevatest põlvkondadest ning väga erineva taustaga, ometigi on nende õnnetuks ühiseks saatuseks olla alandlik ja kõiketaluv naine ühele ja samale jõhkardist mehele. Kui alguses valitsebki nende vahel mõningane kiivus ning umbusk, siis peagi asenduvad need tunded ühise võitlusega mehe vaimse ja füüsilise vägivalla vastu. Mõistagi ei saa see võitlus olla lihtne ühiskonnas, kus naine ei ole inimene, vaid järglaste saamiseks vajalik tarbeese. Naised peavad taluma häbi ja eemaletõukamist, pettust ja reetmist. Tee õnnele ja vabadusele leiab paraku vaid üks neist.
"Tuhat hiilgavat päikest" on kurb ja masendav teos, mis jätab hinge valusa okka. Seepärast võikski see olla soovituslikuks kirjanduseks muretutele lääne-inimestele, kes oma heaoluühiskonda ehk liiga iseenesestmõistetavalt suhtuvad. Maailm on pidevas muutuses, ka Afganistanis on olnud paremaid aegu. Talibani režiim on aga lõpu teinud kõigele, mis kunagi veel selles riigis head oli.

Lohejooksja

2011-07-03T20:15:00.000+03:00

Khaled Hosseini "Lohejooksja" on kahtlemata üks parimaid raamatuid, mida viimastel aastatel lugenud olen. Nii südamesse minevaid ja hinge kriipivaid teoseid ei ole just palju. Lisaks minategelase traagilisele eraelulisele jutustusele saab lugeja ka palju teavet ja selgitusi Afganistani sõdade ja võõrvõimude okupatsioonide kohta. Afganistanist pärit inimese vahetu kirjutis pakub midagi palju enamat kui lääneliku meedia pasundamine. Kurbusega tõdesin, et tegelikult polnud ma varem aru saanudki kui kohutav ja trööstitu olukord seal kaugel maal tegelikult on. Ning selle kõige keskel on inimesed, lihtsad ja loomulikud, kes vaid ootavad, et see põrgu ükskord lõpeks.

Minu Ugrimugri

2010-11-21T11:27:00.003+02:00

Kus asub Ugrimugri? Väga paljudes kohtades, alustades Eestist ja lõpetades kaugetes Venemaa avarustes meie sugulasrahvaste juures, peamiselt aga omaenda hinges ja südames. Eks meil kõigil ole sees väike ugrimugri alge, mõni teadvustab seda rohkem, mõni vähem. Sügav huvi oma rahva ja rahvuse ning esiisade vastu aitab sellest väikesest algest kasvatada tõelise ugrimugri hinge. Vahel on vaja selleks ka välist tõuget või eredat emotsionaalset läbielamist. Nii leidis ka Rein Sikk oma sisemise ugrimugri sõites Saamimaal kelguga meeletul kiirusel üle lumiste väljade päikeseloojangu poole. Kes on oma ugrimugri avastanud, see enam sellest loobuda ei saa. Kohtumine teiste ugrimugridega Soome-Ugri rahvaste maailmakongressidel on sõltuvusttekitav, nagu ka saunatamine, ühine õllejoomine, laul ja tants.
Eestlastena kipume uhkusega rõhutama kuivõrd väike on meie riik ning kuivõrd väike on meie rahvaarv. Võrreldes mitmete teiste sugulasrahvastega oleme me aga võimas suurriik, mis paljudele unistuseks ja eeskujuks. Aastaid tagasi vaatasime alt üles Soomele ning ootasime abikäsi oma põhjapoolsetelt hõimuvelledelt. Nüüd on meie kord aidata neid, kes abi vajavad. Venemaa raudses haardes on meie sugulasrahvaste kultuuri püsimajäämine väga küsitav.

Sinine on sinu taevas

2010-10-28T20:45:00.002+03:00

Miks kirjutavad inimesed selliseid raamatuid? Igat perversset fantaasiat ei pea ju tingimata avaldama ning suure reklaami abil kaubandusse saatma. Oma esimese raamatu edust innustatuna haaras Mihkel Raud kohe sule ning hakkas romaani kirjutama andmata aru, miks või kellele sellist soperdist üldse vaja läheb.
Raamat algab iseenesest paljulubavalt ning põnevust on küllaga. Kahjuks tegeleb autor rohkem oma vaimuka stiili lihvimisega kui sisuga. Stiil on tõepoolest terav ja vaimukas, nii nagu Mihkel Raual ikka. Kujutan ette, et peale iga lause pastakast väljaimemist veetis kirjasepp mitu minutit mõnusasti muheldes ning oma kätetööd imetledes. Sisu pole sellel teosel aga ollagi. Autor on kuhjanud kokku palju tegelasi ja pöördelisi sündmusi ning meisterdanud sellest ühe korraliku sasipuntra. Kuigi lõpulehekülgedel üritab autor oma pundart jälle lahti harutada ning lahtised niidiotsad kokku tuua, siis minu jaoks jäi see pundar ikka puntraks, lahtised niidiotsad välja rippumas. Kogu selle rõveda jaburuse kulminatsiooniks saab kogu Eesti eliidi õhkulaskmine Vanemuise kontserdimajas 24. veebruaril. Mis küll Mihkel Rauda vaevab, et ta sellist jama kirjutab?
Kõik Rauad ei pea tingimata olema kirjanikud. Ilusa prekonnatraditsiooni jätkamine tuleb õde Piretil tunduvalt paremini välja. Piret Raua raamatuid julgen küll kõiki soovitada.

Tüdruk, kes mängis tulega

2010-10-15T17:53:00.001+03:00

Seda raamatut ootasin kaua, kuid kui kätte sain, siis polnud seda sugugi kerge lugeda. Sünge, masendav, hirmutav, ja mida edasi, seda süngemaks, masendavamaks ning hirmutavamaks läheb. Kui raamatu esimene pool kulgeb veel rahulikumalt ning seab rohkelt küsimusi, siis teisest poolest hakkavad sündmused väga kiiresti arenema ning miski pole nii nagu sa esialgu arvasid.
Kuigi kõik, mida Lisbeth Salander teeb, pole sugugi eetiline ega seaduslik, kuulub minu sümpaatia ikkagi temale. Kompromissitu tõeotsijana läheb ta vastu kõigile, ka oma isale. Pahad peavad saama karistatud ning õiglus peab valtsema! Aukartustäratav on häkkerluse mastaapne jõud. Mida kõike oma kodus arvuti taga teha võib! Huvitav, kas autor fantaseerib, või on see kõik ka päriselus võimalik? Oleme ju kuulnud küll igasugustest internetipettustest, kuid Lisbeth Salanderi skeemid tunduvad kohe eriti peened.
Raamatul olid ka omad miinused. Võib-olla ei jõudnud autor oma teost lõpuni lihvida? Igaljuhul oli raamatu esimene osa (Ebareeglipärased võrrandid), kus Lisbeth veedab aega ühel Kariibi mere saarel, täiesti ebavajalik. Küll ootasin ja ootasin, et sellel kõigel tekiks mingi seos tervikuga, kuid mitte midagi. Seiklus saarel jäigi eraldiseisvaks osaks ning pigem oli ta jätkuks triloogia esimesele raamatule "Mehed, kes vihkavad naisi".
Veelgi kummastavam oli raamatu lõpp, mis kiskus kohati väga jaburaks kätte. Lisbethi surnuist ülestõusmine oli tipp! Õnneks pole ma filmi näinud ning ausalt öelda ega ma väga soovigi seda näha. Kujutlusvõime tegi oma töö juba piisavalt.

Kõik poisid ei saa suureks

2010-08-28T20:43:00.003+03:00

See on Eesti oma "Pal-tänava poisid" - tõeline poiste raamat, ühtaegu põnev ja kurb. Eriliselt nostalgilisena mõjub see 80ndate lastele, äratundmisrõõmu on palju.
Raamatu kurb proloog mõjub edasisele lugemisele raskelt. Mõistan autori isiklikku soovi see proloog lisada, kuid lugejale on see eksitav ning sisu osas ebavajalik. Peategelase parima sõbra surm ei ole otseselt seotud ühegi raamatus kirjutatud suveseiklusega, vaid kahetsusväärne lisasündmus.
Samas on tegu siiski väga hästi kirjutatud lasteraamatuga.

Minu Maroko

2010-08-13T16:12:00.000+03:00

"Minu Maroko" algab kui tuline kaitsekõne islamile. Autor justkui eeldab, et lugeja on islamiusu suhtes negatiivselt meelestatud ning kõiksuguste väärate stereotüüpide kütkeis. Samas, mulle meeldib tema põhjalikkus islami põhiolemuse lihtsal lahtiseletamisel. On selge, et inimene teab ja usub, millest kirjutab. Ning igal inimesel on õigus uskuda sellesse, millesse soovib, kõiksugustesse äärmustesse kaldumine on juba iseasi.
Niisiis, kõigepealt leidis Kätlin Hommik islami ning seejärel marokolasest kaasa, kelle kodumaale ta elama otsustas asuda. Elu tõelises Maroko peres erineb aga sootuks sellest, millega üks eesti neiu harjunud on. Pea kogu elu möödub põrandal - põrandal tehakse süüa, süüakse ja magatakse, sellest tulenevalt ka pestakse põrandaid iga päev. Eluliselt oluline on ka WC kasutamise traditsioonid.
Autor räägib palju erinevuste mõistmisest ja tolerantsi kasvatamisest. Elu Marokos annab selleks kindlasti palju võimalusi.

Minu ilus eksiil Eestis

2010-08-12T21:56:00.003+03:00

Miks me niiväga tahame teada, mida üks või teine välismaalane meist, eestlastest arvab? Mida uut me teada saada loodame, peale selle, et me oleme külmad, kinnised ja emotsioonitud?
Taaskord võtab eestlaste olemuse teemal sõna üks sooja päikese all sündinu, vabakutseline ajakirjanik Portugalist. Ka see teos ei raputa millegi uue ja huvitavaga. Üleüldse ei ei ole selles teoses midagi uut - see on lihtsalt kogumik arvamusartiklitest, mis varem Eesti Ekspressi võrguversioonis avaldatud. Mõned artiklid tõepoolest käsitlevad Eestit ja eestlasi ning põhjusi, mis autorit siin jumalast hüljatud paigas kinni hoiavad, kuid on ka artikleid, mis Eestist kauge kaarega ringi lähevad, näiteks mõtisklused prantsuse suudluse teemal.
Üldmulje on kehv - raamat on kokku pandud kiiresti ja läbimõtlematult, eesmärgiks vana rasva peal mõnda aega liugu lasta - täielik haltuura! Iga ajakirjanik ei ole veel kirjanik.

Minu Kolumbia

2010-08-10T10:34:00.001+03:00

Lugu sellest, kuidas hispaania ja inglise keele õpingud viivad noore tudengineiu Kolumbiasse õpetajaks. Päris huvitav on lugeda Kolumbia koolisüsteemist. Üllatuslikult jätsid Ave Ungro koolimuljed Kolumbias väga positiivse mulje. Kahjuks era- ja riigikoolide poolt pakutava hariduse kvaliteet on väga erinev.
Raamatu autor tüdineb aga kiirelt õpetajaametist ning otsib uusi huvitavaid väljakutseid. Esialgsest pooleaastasest reisiplaanist kujuneb kahe ja poole aastane seiklus täis põnevat tööd filmimaailmas ning enesehävitajalikku peoelu.
Minusugusele võhikule oli kindlasti kõige huvitavam lugeda kokaiini erinevatest manustamisvõimalustest ja toimetest. Kokaiinikursus algajatele lõppes muidugi traagiliste tagajärgedega - raamatu autor jõudis üledoosiga haiglasse. Õppetund seegi!

Heinakübara ja Viltsussi lood

2010-07-13T20:28:00.001+03:00

Heinakübar ja Viltsuss on õekestest kangelannad Soome kirjanike Sinikka ja Tiina Nopola lasteraamatute sarjast. Ilmselt on paljud raamatus aset leidvad juhtumised pärit kirjanike endi lapsepõlvest ning nad ise tüdrukute prototüübid. Lood on lihtsad ja siirad, saab palju nalja ning alati on juures ka õpetlik moment. Sarja järgmistes eesti keelde tõlgitud raamatutes jahivad Heinakübar ja Viltsuss röövleid, saavad endale väikese venna ning lõpuks vajavad puhkust.

Maailm läbi putukate silmade

2010-07-07T12:42:00.000+03:00

Piret Veigeli uues lasteraamatus "Riks ja Säde, aiasõbrad" saab kaasa elada lepatriinutüdruku ja kõrvahargipoisi seiklustele ühel kaunil suvepäeval. Lisaks armsale ja südamlikule loole, pakub raamat ka palju õpetlikku. Nii saavad lapsed teada, miks on putukad aias vajalikud, milliseid taimi aias kasvatatakse ning milleks tehakse komposti. Kindlasti õpetab see lapsi vaatama ja märkama uusi pisiasju, mida tavaliselt aias tähele ei paneks.

Raamat armastusest

2010-07-06T10:58:00.006+03:00

Roy Srideri "Minu Mongoolia" on ootamatult erinev oma sarja raamatutest. See on nukker-kurb rännulugu eneseotsimisest, või siis ka enese eest põgenemisest. Budistliku rändurina on Roy käinud läbi mitmeid maid ning jõudnud oma eksirännakutel Mongooliasse, et külastada kohalikke budistlikke kloostreid, tutvuda illegaalsete kullakaevuritega ning vallutada uusi mäetippe.
Suurem osa raamatust on kirjutatud väga rahulikus kulgemise stiilis, kuid öine seiklus mäetipul, koos liivatormi ja huntidega annab välja juba seiklusromaani mõõtmed. Autoriga paneb kaasa elama ka põnev bankhari kutsika väljasmugeldamine Mongooliast Euroopa Liitu.
Kuna autor on väga avameelne ning paljastab lugejale oma sügavad mõtted ja tunded, siis puudutab see raamat kuidagi valusalt. "Raamat armastusest" ongi peamiselt valus lugu vastamata armastusest. Aga see võib olla ka armastusest rändamise, religiooni ja vabaduse vastu. Lohutuseks Royle ja ka lugejale leiab ta Mongooliast endale uue ja truu armastuse - Häirä (tõlkes "minu armas"), kellega koos kodumaale naaseb.

Väga head intervjuud Roy Strideriga saab kuulata siit:
http://www.youtube.com/watch?v=tZ-MAUoJFpk

Poisi lugu

2010-07-01T11:20:00.002+03:00

Lisaks sellele, et Hannes Võrno on andekas koomik ja näitleja, pilli-, pulli- ja laulumees ning suurepärane saatejuht, on ta veel uskumatult hea kirjanik! Võrno on jälle ehe näide sellest, kui ürgandekas üks inimene võib olla.
Võrno lapsepõlvest pajatav "Poisi lugu" on väga siiras ja muhe mälestuste kogum. Eks mälestustes pildid muutuvad kaunimaks ja ilmselt on autor palju ka fantaasiat juurde pannud, kuid all-in-all mõjub kogu teos väga usutavana. Nõuka-aja lapsepõlv tundub nüüd, kaugelt vaadatuna, ikka nukrakstegevalt kaunis ja kordumatu.
Võrno lapsepõlv möödus Rakveres, noorpõlv aga Tartus ja Tallinnas. Tegusa noormehena käis ta näiteringis, muusikakoolis, tantsuringis ja kunstikoolis, õppis Kunstiülikoolis moe-erialal, sõbrustas punkaritega ning pankuritega, luues endale sellega hindamatu teadmiste-oskuste ja tutvuste pagasi, millega elus edukalt läbi lüüa.
Tema kirjutamisstiil on väga lahe, meenutades minu keskkooliaegset ajalooõpetajat, kes, alustades tunni alguses juttu nt läänerindest 1915. aastal, hüppas siis meenutustega 1967. aastasse, kus kohtas ühte tuttavat, kes rääkis oma elust ja kogemustest 1950ndatel aastatel, kõrvalepõikena veel väikene meenutus ühest teisest tuttavast hoopis ühel teisel ajal, jõudis tunni lõpus jutuga taas sujuvalt läänerinde juurde tagasi. Need ajalootunnid olid küll hirmus huvitavad, kuid pahatihti läks jutu algus selle aja peale meelest, kui asi pointini jõudis. Võrno raamatus ei jää peatüki lõpus point kunagi tulemata, ning kui algus on juba meelest läinud, siis on võimalik alati lehekülgi tagasi lehitseda.

Mehed, kes vihkavad naisi

2010-06-16T23:42:00.001+03:00

Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut" (originaalpealkirjaga "Mehed, kes vihkavad naisi") on raske käest panna. Juba esimestel lehekülgedel on lugu nii kaasahaarav, et kõik muu ununeb. Raamatu algus on petlikult viisakas. Õrnema hingega lugejal soovitaksin teos esimese kolmandiku peal pooleli jätta. Samas, tugevama närvikavaga kogenumale krimilugude austajale jätab see raamat kahtlemata kustumatu mulje.
Algab lugu väga agathachristielikult ühe vana ja rikka suguvõsa liikme kadumise uurimisega. Kuid see pole mingi Agatha Christie, vaid väga kaasaegne, ülimalt keeruline ja detailiderohke põnevik. Selgub, et suurel suguvõsal lasub palju suurem saladus kui pelgalt ühe liikme kadumine. Mida edasi, seda võikamaks ja verisemaks lugu muutub, autor pole ennast kuidagi tagasi hoidnud.
Paralleelselt käsitleb raamat ka majanduskuritegevust ja suurehaardelist petturlust. Väärikad ja edukad ärimehed ei pruugi olla alati need, kellena nad end paista lasevad. Kuid kuidas pettust tõestada?
Raamatu eestikeelne versioon kannab pealkirja "Lohetätoveeringuga tüdruk". Minule jäi selle pealkirja valik arusaamatuks. Lohetätoveeringuga Lisbeth Salander on küll erakordselt nutikas tegelane ning pagana hea häkker, kuid raamatu point ei seisne tema isikus.
Raamatu põhipoint seisneb hoopiski meeste poolt naistele suunatud vägivallas. Lisaks võigastele vägivallajuhtumitele kogu loos, tutvustab autor lugejale aeg-ajalt ka Rootsis tehtud statistikat, mille kohaselt näiteks 46 protsenti Rootsi naistest on kogenud meeste vägivalda. Ei tea kui suur see protsent võiks olla Eestis? Kõige selle taustal võib iga naine, kes pole oma või võõra mehe poolt kogenud ei füüsilist, vaimset ega seksuaalset vägivalda, pidada end väga õnnelikuks inimeseks.
Kui palju on aga maailmas Nils Bjurmaneid, Hans-Erik Wennerströme või Vangereid, võime me ainult oletada... ja loota, et me nendega kunagi kokku ei puutuks.

Minu Pariis ehk Saatan kannab Pradat

2010-06-09T10:57:00.004+03:00

Minu Pariis - see on noore moetudengi hoogne ja enesekriitiline jutustus elust ja õpingutest Euroopa moepealinnas. Tõeliselt vahva lugemine! Urmas Väljaots kirjutab siiralt ja soojalt, toob välja prantslaste veidrused, kuid jääb alati sõbralikuks ja viisakaks.
Meie jaoks ilmselt kõige uskumatum on prantslaste mahajäämus internetivaldkonnas. Oleme harjunud, et iga nurga peal on wifi ning kõiksugused maksetoimingud toimuvad sekunditega läbi kõikvõimsa interneti. Suure Lääne-Euroopa riigi tagurlikkus ja vanamoodsus tundub kummastav. Aga... harjumuste jõud on suur. Kui tšekiraamatut on kasutatud juba eelmised 50 aastat, miks mitte seda kasutada ka järgnevad 50 aastat.
Ei pääse selles raamatus üle ega ümber ka moeteemadest. Kellel huvi väike, või puudub üldse, võib moepeatükid julgelt ka vahele jätta, suuremat osa moegurude nimedest pole kesmine eestlane ilmselt kunagi kuulnud. Moemaailma telgitagused jätsid minu igaljuhul täiesti külmaks.

Minu Kanada

2010-05-31T22:21:00.003+03:00

Raske on pöörduda tagasi kodumaale, kui võõrsil on juba uus elu üles ehitatud ja kodu loodud. Ning võõrsil sündinud laste jaoks on juured seal, mitte enam Eestis, nagu nende vanematel. Oleks laste suhtes väga ebaõiglane nad juurtega uue kodumaa mullast välja kangutada ning tuua tagasi Eestisse, mis on nende jaoks võõras. Pealegi pole Kanada elamiseks, kasvamiseks ja eneseharimiseks just kõige halvem koht. Raamatu autor, Ene Timmusk, teab seda väga hästi ning on loobunud praegu tagasitulekuplaanist, jäädes endiselt Eestimaad aeg-ajalt külastama. Väga põhjalikult kirjeldab Ene Kanada ühiskonda ning annab meile võimaluse tutvuda selle kauge-kauge vahtralehemaaga. Samuti on huvitav heita pilk väliseestlaste toimekasse ellu. Jah, kohati tundub, et nemad on palju rohkem eestlased kui meie siin, kodumaal. Taaskord väga hea lugemine!

Ülemnuuskur Osvald

2010-05-09T18:07:00.002+03:00

Põnev ja lustakas detektiivilugu jutustatuna koera suu läbi. Lapsed asutavad detektiiviklubi ning juhuslikult satutakse peale vargusjuhtumile, mis läbi ohtlike katsumuste ka lahendatakse. Kuid loomulikult ei oleks see õnnestunud ilma Osvaldita, egotsentrilise ja iseteadliku krantsita. Vaatamata oma segasele päritolule (üks vanemaist oli taks ning teine hurt) pole Osvald mitte koonu peale kukkunud koer ning tema jutustused on tõepoolest naljakad.

Minu Itaalia

2010-05-05T21:49:00.001+03:00

Üsnagi tüüpiline armastuslugu: vahetusüliõpilased kohtuvad võõral maal, armuvad, ning on varsti valiku ees - kas sinu või minu juurde... Kristiina Praakli tegi kindlasti õige valiku, Itaalia on üks kauneimaid paiku päikese all! Minul on õnnestunud seda maad külastada kahel korral. Genovas pole ma küll käinud, kuid peale selle raamatu läbilugemist on ka see linn juba tuttav. Hea on see, et Itaalia asub linnu-lennult meile siiski päris lähedal.
Väga vahvalt kirjeldab Kristiina Itaalia elu-olu, enda läbielamisi ja toimetusi Itaalia perekonnas. Itaallasest ämma küll endale heameelega ei tahaks! Ja pasta maitseb mulle väga, kuid iga päev seda siiski süüa ei suudaks. Kõigega muidugi harjub ning suurepärase kliima ja armastatud mehe nimel oleks isegi kõigeks valmis.

Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas

2010-05-03T17:27:00.000+03:00

Mõned aastad tagasi, kui veel Oulus rõõmsat ja muretut tudengipõlve nautisin, soovitas üks austerlasest vahetusüliõpilane mul tungivalt lugeda "Pöidlaküüdi reisijuhti". Tüüp oli raamatust nii vaimustuses, et luges mulle ette katkendeid ja jutustas ümber terveid peatükke. Pikisilmi ootas ta uue filmi esilinastust, kuulutades selle ette juba kõige lahedamaks filmiks, mis kunagi tehtud.
Kuigi reklaam oli veenev ning etteloetud lõigud siganaljakad, ei leidnud ma siiski kogu oma ülejäänud lugemisvara kõrval aega seda teost avada ning nii ununes see mul sootuks.
Hiljuti, Apollo raamatupoes ringi jalutade, leidsin juhuslikult ka "Pöidlaküüdi" ja avastasin, et see teos on värskelt tõlgitud ka eesti keelde. Kohe tuli mulle meelde austerlase siiras soovitus ning otsustasin lõpuks selle raamatu kätte võtta. Õnneks ei tormanud ma raamatuga kohe kassa juurde, vaid laenutasin selle hoopis kohalikust raamatukogust. Õigesti tegin, sest antud raamatu puhul oleks tõesti olnud rahast kahju.
Pettumus oli suur, sest minu ootused olid niivõrd üles kruvitud. No ei olnud naljakas!!! Kas läks see huumor kaduma tõlkes, või hoopiski ajas (tegu ju siiski 70ndate ulmega), ma ei tea. Nii igavat raamatut pole juba ammu lugenud ning selle triloogia järgmised osad jäävad minust küll lugemata.

Ajateenija tasuta kiri

2010-04-10T20:33:00.000+03:00

"Ajateenija tasuta kiri" on Sergo Selderi sõduripäevik, mille ta kirjutas ise ajateenistuses olles. Seega pole tegu mitte tagantjärele heietustega, vaid hästi vahetute mõtete ja kogemustega. Selder kirjutab asjadest nii nagu need on, midagi ilustamata ega liialdamata. Kuigi vabatahtlikult ajateenistuses, mõteleb ta noorteajal tihti, miks ta seal on. Üliõpilasena on ta tunduvalt taiplikum ja haritum kui suurem osa käske jagavatest lipnikutest ja kapralitest, teistest ajateenijatest rääkimata. Polegi tähtis, kas ajendas ajateenistusse astumist siiras soov kodumaad teenida, tüdimus ülikooliseintest või hoopis midagi muud, kogemuse võrra rikkamaks sai noormees igal juhul. Eriti positiivne oli minu jaoks tema eluterve suhtumine: "Kui sa teed midagi, siis tee seda hästi", kas siis sõjaväe määrustikku õppides, hümni lauldes, kasarmu põrandaid pestes või mudas roomates. Šlangidele ja hospidalis vedelevatele simulantidele autor armu ei anna.
Kogu raamatu võtab ülihästi kokku viimane mõttetera: "Ma ei tea, mis teeb poisikesest mehe. Võib-olla see, et mehed jagavad matsu ja ei mölise iga asja peale."

Minu Island

2010-03-22T16:46:00.000+02:00

Vahelduseks ka üks meesterahva kirjutatud raamat "Minu"- sarjast, ja väha vahvalt kirjutatud. Mõnusalt muhe lugemine! Nüüd on tunne nagu oleks isegi Islandile 14 tiiru peale teinud.
Natuke hämmastasid mind pikad ja detailsed dialoogid ja vestlused inimeste vahel. Kas on autoril tõesti niivõrd hea mälu, või käib ta kogu aeg ringi diktofon taskus? No on, kuidas on, igal juhul olid ka need muhedalt ja naljakalt kirjutatud. Muusikainimestel tundub olevat alati tore, kusiganes nad viibivad. Muusikat mõistetakse igas keeles - vahet pole, kas puhud trompetit eesti või islandi keeles.
Lisaks andis raamat ka piisavalt hea ülevaate sellest kaunist ja põnevast saarest. Olen ammu juba unistanud Islandi-reisist. Peab vist seal ära käima enne, kuni mõni vulkaan selle lõplikult hävitab.

Ühes väikeses veidras linnas

2010-03-21T16:30:00.001+02:00

Aino Perviku raamatud muutuvad aasta-aastalt järjest veidramateks ja tegelased järjest kummalisemateks. Kui "Maailm sulelise ja karvasena" võis veel olla huvitav lasteraamat, siis selle järg "Suleline, Puhuja ja Must Munk" oli juba täielik õudukas.
"Ühes väikeses veidras linnas" on taaskord täis väga eriskummalisi tegelasi. Tegelikult seisnebki raamat nende veidrate tegelaste kirjeldamisel. Mõned kirjeldused on isegi naljakad. Mingit süžeed või huvitavat tegevusliini raamatus pole, seega on väga raske teha mingit kokkuvõtet või sisuülevaadet. Niisama kiirelt kui raamat saab läbi loetud, ununeb ka selle sisu.

Buliimiku päevaraamat

2010-03-20T10:22:00.003+02:00

Veel üks masendav teos Sofi Oksanenilt. Justkui tagasivaade Eesti ja Soome lähiminevikku, samas vastikult avameelne buliimiku päevaraamat. Raamatu tegevus hüpleb ajas - 1990ndad ja 1970ndad, siis juba 1940ndad.
Kõige huvitavam osa ongi Anna vanaema aegne sõja kirjeldus: reetmine, küüditamine, põgenemine ja metsavendlus. Selles osas on palju sarnasusi "Puhastusega".
Ka 1970ndate osa pakub põnevat lugemist. Anna ema abiellub soomlasega ning läheb Soome elama. Sellel ajal üsna tavapäratu juhtum. Raamat kirjeldabki raske kadalipu läbimist ja bürokraatiaga võitlemist, pidevalt on hirm KGB ees. Omamoodi halenaljakad on kirjeldused, kuidas "rikas" Soome sugulane oma Eesti tuttavatele-sugulastel kohvimasinaid ja tosse sisse veab. Jah, tuleb endalegi meelde, kui väärtuslik oli 80ndatel omada üht Soome sõpra.
Kui nüüd raamatu sisu piirdukski nende kahe ajastuga, siis polekski nagu väga vigagi. Kahjuks pidas autor vajalikuks lisada siia veel ühe teema - Anna buliimiaprobleemi. Pooleldi soomlasena, pooleldi eestlasena püüab ta leida oma tõelist identiteeti. Lapsena tunneb ta tõmmet pigem oma Eesti juurte poole, kuid Soomes peab ta oma eestluse alla suruma, sest eestlane olla on häbiasi. Oma ahistatud kultuuritunnetust kompenseerib teismeline Anna toiduga ning kujundab välja buliimiku eluviisi. Nüüd juba järgnevad lehekülgedepikkused heietused toiduorgiatest ja oksendamistest, tõsiste tervise- ja psüühikaprobleemideni välja.
Buliima on haigus ja küllaltki tõsine, kuid raske on kaasa tunda inimesele, kes ise endale sellise probleemi tekitab. Samal ajal kui üks osa rahvastikust õgib ja oksendab, sureb teine osa rahvast nälga, sest neil pole midagi süüa. Buliimikute raviks sobiks ilmselt kõige paremini vabatahtlik töö kusagil Aafrika näljahäda piirkonnas.

Minu Nepaal

2010-03-14T13:49:00.002+02:00

"Minu Nepaal" on üks paremaid Minu-sarja raamatuid, mis ma siiamaaani lugenud olen. Väga haarav ja huvitav, teisalt nii soe ja inimlik. Lugemise käigus tekkis sügav austus raamatu autori vastu, kes pole Nepaalis mitte seljakotirändurina seiklemas, vaid teeb seal väga tänuväärset tööd kohalikus lastekodus. Väga kurb-naljakad olid need lõigud ja peatükid, kus autor kirjeldas teisi Euroopa "vabatahtlikke" või "heategijaid" Austraaliast. Lihtne on meil heaoluühiskonna inimestena minna ja vaadata, kurvalt ohata ja kaasa tunda ning natuke ka annetada, kuid palju raskem on olla seal kohapeal aastaid ning midagi oma kätega ka reaalselt ära teha. Raske on aidata ka inimesi, kes end ise ei aita ning võtavad oma elu "loomulikuna", sest nii on see alati olnud ning midagi muuta pole võimalik. Sellise suhtumisega on peaiselt Nepaali mehed, naistele pole mingigi suhtumine lubatud. Naine on töötegemiseks. Mida rikkam mees, seda rohkem naisi, ehk töötegijaid. Mida rohkem töötegijaid, seda rikkam mees. Mees vaatab heameelega pealt, kuidas naised põllul tööd rabavad või üliraskeid koormaid tassivad. Minus tekitab see trotsi ning ilmselt jääks mul tolerantsusest puudu selliseid laisku matšosid aidata. Samas, lastest ja naistest on siiralt kahju.
Väga huvitav oli jälgida autori eneseleidmise teed - reiki ja teiste idamaade mõttekunstide ja filosoofiate avastamist. Olen ka ise unistanud Tiibetis-käigust, kuid peale Kaia-Kaire reisikirjeldust ei julgeks ma seda teed veel niipea jalge alla võtta. Minu teadmised idamaade filosoofiast on veel liialt pinnapealsed, et sügavamalt midagi mõista.Ka selles raamatus jäi mul palju mõistetamatuks.
Üks lemmik-peatükke oli see, kus Kaia-Kaire libastus trepil ning murdis oma pahkluu. Kuna kiirabi on Nepaalis olematu ning telefoni- ja taksoteenusele samuti ei saa loota, siis kasutas ta kõiki oma reiki-teadmisi ja mediteerimse oskusi ning "mõtles" oma pahkluu jälle terveks. Täielik müstika!

Võlusõrm

2010-03-07T12:33:00.003+02:00

Roald Dahli "Võlusõrm" on lühike ja lihtne ühe-õhtu-raamat. Kuigi raamatu tegevus on väga põnev ja naljakas, on põhipoint ikkagi eetikas. Sügavalt moraalse alatooniga raamat paneb pikaks ajaks mõtlema nii lapsed kui ka täiskasvanud. Miks me võtame alati nii iseenesest mõistetavalt, et oleme loomadest kõrgemal asetsevad elusolendid? Mis juhtuks siis, kui loomad vahetavad ühel päeval meiega rollid?

Peeter ja mina

2010-03-06T19:53:00.004+02:00

Kristiina Kass oma tuntud headuses! Tema raamatud kõlbavad kõik lugeda ning lastele soovitan soojalt ka seda vahvat teost. Samas, lastetutel noorpaaridel võtab see jälle mõneks ajaks soovi lastevanemateks saada. Raamatu minategelane Ingel pole just päris "ingel" ja seda pole ka tema suur vend Peeter. Fantaasiat ja vahvaid tegemisi neil jätkub kõvasti. Väga lõbus ja tore raamat!

Puhastus

2010-02-21T22:30:00.003+02:00

Tark on see kirjanik, kes kasutab omapärast stiili ning kirjutab tabudest teemadest. Natuke turundust juurde ning pisut tööd oma imidži kallal, ning ongi sinu raamat kõikjal müügiedetabelite tipus. Inimesed ostavad raamatu juba pelgalt uudishimust.
Uudishimu pole patt ning raamatu tutvustus köitis mindki. Ostma ma aga ei hakanud, raamatu sain laenuks hoopis ühelt kolleegilt. Õigesti tegin, sest teistkordselt ma seda kindlasti lugema ei hakkaks.
Ajalooliselt väga huvitav raamat, kuid siiski liiga räige ja stiil ülearu hüplev. Tegelaste traagiline lugu tuleb lugeja ette nagu pusle - tükk tüki haaval. Ühest küljest tekitab see põnevust ning lisab soovi teada saada, mis edasi juhtub, kuid teisalt tüütab lõpuks väga ära.
Raamat on otsast lõpuni kole ja masendav ning autor kirjeldab pikalt ja detailselt kõikvõimalikke perverssusi. Aga ilmselt see inimestele meeldibki, ega muidu ei ostetaks.

Minu Soome

2010-02-20T15:22:00.004+02:00

Kuigi minul ja Kaja Saksakulm Tamperel pole esmapilgul just palju ühist, on meie Soome-muljed ja -kogemused üllatavalt sarnased. Raamatu autor on keskealine suhtekorralduse õppejõud Jyväskylä ülikoolis ning Soomes elanud alates 2004. aastast. Minu "minu soome" jääb aastatesse 2001-2006, seega olen kogenud Soome elu enne eurole üleminekut ja Eesti liitumist Euroopa Liiduga ning peale seda. Alates 2004. aastast võis eestlane end Soomes juba õigusega valgeks inimeseks pidada.
Üliõpilasena keerles ka minu elu peamiselt Ülikooli ümber, esmalt Helsingi ülikoolis ja siis juba pikemalt Oulu ülikoolis õppides. Lisaks õppimisele sai ka õppejõu amet ära proovitud. Soome haridussüsteem on praegu üks paremaid ja tugevamaid maailmas ning kindlaks eeskujuks Eestile.
Minu Soome on väga hästi kirjutatud raamat: natuke hariv, samas südamlik, pisut nukker... Kahjuks on see tõesti nii - sa võid ju soome keelt osata ning olla väga hea suhtleja, kuid päris omaks ei võeta sind kunagi.

Kaja Saksakulm Tampere blogid:

http://suhtekorraldusest.blogspot.com/
http://karuema.wordpress.com/

Videvik

2010-02-15T17:24:00.005+02:00

Imeilus ja lummav noorte armastuslugu Washingtoni osariigis, väikeses Forksi linnakeses. Lugu jutustav mina-tegelane keskendub peamiselt omaenda mõtetele, tunnetele, hirmudele, lootustele ja ootustele. Isabella kohatud kaunis ning salapärane noormees osutub hoopiski pesueht vampiiriks! Seega tundub, et terve raamatu jooksul ei toimu nagu suurt midagi, elu lihtsalt kulgeb, kuid ometi on kõik kole põnev ja salapärane.
Alles raamatu umbes 400ndal leheküljel läheb korraga möll käima ning kogu tegevus on pikitud viimastesse peatükkidesse. Pea hakkab ringi käima ning silme eest läheb kirjuks. Aru ei saa, mis toimub. Selline tunne, et autoril läks korraga väga kiireks või tüdines ta kirjutamisest ning tahtis kogu loo kiiresti lõpetada.
Kuigi raamatu esimene lehekülg kuulutas hukatust, lõppes kõik peategelase jaoks siiski hästi ning armastus võitis. Arvata võiski, sest muidu poleks raamatul ju kolme järge! Küllap tuleb ka need läbi lugeda, sest piltilus Edward lummas ka mind.

Vene sõjaväe viimased päevad

2010-02-14T16:26:00.004+02:00

Lõbus lugu kolme Eesti poisi elust ja seiklustest Nõukogude sõjaväes aastatel 1989-1991. Vaikselt puhuvad juba uued tuuled ning õhus on tunda sula, kuid sõjaväes käib kõik endiselt karmi korra järgi. Kuid mis kord see on, mida rikkuda ei või? Peetri ja tema kahe kaaslase jaoks pole miski võimatu. Ohvitseride selja taga käib ohjeldamatu joomine ja laaberdamine, varastamine ja hangeldamine. Kõik mis vähegi kätte hakkab, müüakse ära ning raha juuakse maha. Ometi pääsevad Eesti poisid igast olukorrast puhtalt välja.
Hästi kirjatud raamat, tore ja humoorikas. Jää või uskuma, et Nõukogude sõjavägi oligi nii tore paik, kuhu vaid lust minna.
Mees luges ka raamtu läbi ning ütles, et Eesti sõjavägi ei erine Nõukogude omast põrmugi. Kõik jätkub samamoodi.

Jänku lõbus elu Tais

2010-02-13T19:43:00.011+02:00

See, et ma pole just selle raamatu sihtgrupp, jõudis mulle kohale juba esimesel leheküljel, kuid soov saada uusi teadmisi kaugest Siiamimaast sundis mind siiski hambad ristis edasi lugema. Mõned peatükid käsitlesid tõepoolest pealiskaudselt Tai kultuuri, ajalugu ja elu-olu, kuid peamiselt oli tegu siiski ühe edeva keskealise naise eneseimetlusega. Lehekülgede viisi kirjeldas autor vahvaid kostüümi- ja basseinipidusid, baare, pubisid, veini joomisi ja kohtinguid, uhkeid vastuõtte, rikkaid sõpru ja luksuslikku laristamist ja šoppamist. Justkui oma elustiili õigustamiseks hoopleb autor korduvalt oma filosoofiadoktori kraadiga. Mis teadusharus kraad on saadud, jääb aga kuni raamatu lõpuni selgusetuks. Hetkel tegeleb Mai Loog telereklaamide mõju uurimisega. Nojah, ilmselt on kellelegi ka sellist teadust vaja.
Tegelikult on ääretult positiivne see, et inimene end hästi ja vabalt tunneb ning ka õnnelik on, ükskõik mida ta siis ka ei tee.
Ainult palun, kallid inimesed, ärge riputage endale selga riigilippe! Sini-must-valged stripparibikiinid on küll liiast!

Huvi pärast vaatasin YouTube'ist ka kurikuulsaid muusikavideosid "Forbidden Fruits" ja "Mermaid and Mountain" ning selle järge "Mermaid and Wish". Laulja- ja näitlejakarjäär ilmselt Maid ei oota ning videote tegemist tuleb veel õppida. Paras naljanumber! Hullem kui Ameerika koduvideod!

http://www.youtube.com/watch#playnext=1&playnext_from=TL&videos=7jBFl2wEy1U&v=P_-ktfEd9tE

http://www.youtube.com/watch#playnext=1&playnext_from=TL&videos=KnC6ixJREoc&v=P_-ktfEd9tE

http://www.youtube.com/watch#playnext=1&playnext_from=TL&videos=hGfbU7IBOI4&v=-QY9RTF2rPk

Okultismi klubi

2010-02-07T13:33:00.004+02:00

Noorte õuduspõnevik, nii hirmus ja põnev ühteaegu, et raske raamatut käest panna. Niisiis tuli raamatut lugeda hiliste õhutundideni, ja see lisas kõhedust veelgi. Juba raamatu esimene lehekülg ennustas kõikidele tegelastele, Vana-Kuuste noorele kooliõpetajale ja tema õpilastele, traagilist ja kurba lõppu. Seega oli suureks pettumuseks helge lõpp, kus noored siiski kõik ellu jäid. Lugedes unustasin sootuks, et tegu ju siiski lasteraamatuga! Suure tõenäosusega on oodata raamatule järgesid, sest Vana-Kuuste vaimud ei maga.

Minu Moldova

2010-02-06T11:25:00.003+02:00

Kui palju teab üks keskmine eestlane sellisest Euroopa riigist nagu Moldova? Ilmselt umbes sama palju kui raamatu autor, Kanada diplomaadi proua, Marje Aksli, enne selle riigiga tutvumist. Minu põlvkond vist seostab Moldovaga vaid lapsepõlve pabernukke kaunite Moldaavia Liiduvabariigi rahvarõivastega. Mis on saanud sellest maast ja rahvast peale Nõukogde Liidu lagunemist? Üks vaeseim riik Euroopas ning üks enim korrumpeerunud kogu maailmas.
Kui palju teab üks keskmine eestlane sellisest Euroopa riigist nagu Transnistria? Ilmselt mitte midagi. Transnistria Moldova Vabariik on Moldova territoriaalüksus, mis on end Moldovast iseseisvaks kuulutanud. Veidi üle poole miljoni elanikuga kitsas maariba Moldova ja Ukraina vahel kuulub koos Abhaasia ja Lõuna-Oseetiaga Tunnustamata Riikide Ühendusse.
Muuseas, sellist rahvust kui moldovlased või moldaavlased polegi päriselt olemas. End moldovlasteks nimetatavad on tegelikult Moldovas elavad rumeenlased, kes moodustavad riigi elanikkonnast umbes 78% ja räägivad rumeenia keelt. Riigi ametlikuks keeleks on siiski "moldova keel", mis on sisuliselt sama, mis rumeenia keel. Huvitav on see, et nõukogude ajal kirjutati moldova keelt kirillitsas, iseseisvudes aga mindi taas üle ladina tähestiku kasutamisele.

Kaka ja kevad

2010-02-05T17:12:00.004+02:00

Kivirähk on tark mees ja teab, mis hästi müüb. Lasteraamat pealkirjaga "Radiaator" ei müüks pooltki nii hästi kui raamat, mille kaanel ilutseb väike kaka. Kaka on huvitav ja intrigeeriv, ropp ja nagu natuke keelatud. Selge see, et lastele meeldib! Ning täiskasvanud loevad selle raamatu läbi sellepärast, et teada, mida lapsed loevad. Raamat on aga suureks pettumusek neile, kes väga pikalt ja põhjalikult kaka elust lugeda lootsid. Tegelikult koosneb see teos lühikestest lastejuttudest, pealkirjaks on valitud lihtsalt kõige intrigeerivama pealkirjaga lugu. Vahvad ja armsad lood, nagu Kivirähkil ikka. Üks meeldejäävamaid oli näiteks lugu munevatest sokkidest. Nii armas!

Me vandersellid vallatud...

2010-01-11T20:06:00.005+02:00

Minu Argentina vol. 2. Kui juba sai Lõuna-Ameerika seiklustesse süvenetud, siis tuli sama soojaga läbi lugeda ka Liis Kängsepa järgmine teos selle huvitava mandri avastusretkedest. Peaks ütlema, et see oli isegi huvitavam ja paremini kirjutatud kui eelmine raamat. Lisaks Argentinale seikleb Liis nüüd ka Boliivias, Tšiilis ja Brasiilias. Riike on sellel mandril veel, seega jään põnevusega ootama vanderselli seikluste kolmandat osa.
Seekord oli kõige huvitavam lugeda Boliivia pulmast ja ekstreemsetest seiklustest "surmateel" ning surfilaual. Kui ma mehele mõned põnevamad kohad olin ümber jutustanud, jätkus meie õhtu pika vestlusega ekstreemspordi teemal. Leidsime koos, et elu pakub küll palju põnevaid elamusi, kuid me oleme selleks praegu liiga õnnelikud, et lihtsalt niisama oma elu ja tervisega riskida. Jääme praegu spordialade juurde, mida saab harrastada maapinnal ja tasasel kiirusel :) Kuigi jah, kuskil ilusas rahulikus lahesopis võiks kunagi surfilauda ka proovida...

Vaeste patuste alev Argentinas

2010-01-07T22:31:00.005+02:00

Vahva raamat noore inimese seiklushimust ja eneseotsingust. Liis Kängsepp veetis terve aasta Argentinas, töötades vaeste getos laste inglise keele õpetajana. Argentinasse saabudes ei osanud ta aga sõnagi hispaania keelt! Tuleb kangesti tuttav ette. Kuigi Liis kirjutab Argentinast, lugesin justkui enda seiklustest Hispaania päevilt. Õnneks pole hispaania keele suhtlustasandil selgeks saamine ületamatu probleem. See lihtsalt jääb külge, sest valikut ei ole. Vastasel juhul eksid varem või hiljem ära või sured lihtsalt nälga. Kui iga päev kohalikega suhelda, saab keele rahuldaval tasemel selgeks poole aastaga. Kuigi Argentina on hoopis teisel mandril ning argentiinlased hoopis teine rahvas, on hispaania taust ja mentaliteet neil väga tugevalt sees. Kõik on sama: laiskus, räpasus, prügihunnikud, manjana, fiesta, siesta.... Samas on lihtsalt hämmastav nende korralikkus ja õiglustunne bussijärjekordi moodustades! Kogesin seda Hispaanias iga päev bussi oodates. Keegi ei trügi niisama bussi peale. Sisenetakse alati esiuksest ning bussipeatusesse saabujad moodustavad juba enne bussi tulekut piinlikult täpse järjekorra. Väga tuttav oli seda lugeda ka Argentina raamatust. Väga hea raamat, ühelt poolt lõbus ja vaimukas, teisalt kohutavalt masendav. Tekitas jällegi himu uusi kohti avastada. Lõuna-Ameerika ju täiesti avastamata (nagu paljud teisedki kohad).
Muuseas Argentina ja Argentiina on ÕS-i järgi mõlemad täiesti aktsepteeritud kirjapildid, samas argentiinlane kirjutatakse raudelt kahe i-ga.

Meestest, lihtsalt

2010-01-06T19:34:00.003+02:00

Naistekas? Jaa! Sopakas? Mhmhh... Kuid siiski mitte selline kerge kirjanduse hulka kuuluv raamat, mille ühe hingetõmbega läbi loeks. Selleks on ta liiga emotsionaalne. Kõik lood on oma ülesehituselt sarnased: kohtumine, armumine, lootused, unistused, pettumine ja pisarad. Igaühel meist on mõni selline lugu rääkida. Või kui pole, siis me teame kedagi, kes teaks kedagi, kellel on selline lugu rääkida. Vaevalt, et raamatu autorid Epp Petrone ja Dagmar Lamp kõik need armumised ja pettumised omal nahal läbi kogesid. Selleks on nad liiga noored. Või siiski? Igaljuhul enesekriitikat ja huumorisoont neil on. Ainult ühes asjas pole ma autoritega päris nõus. Raamatu tagakaanel süüdistavad nad mehi, et need pole oma käitumises piisavalt loogilised. Kuid liigagi tihti küsib raamatu naispeategelane endalt: "Miks ma küll nii tegin?", "Mida ma õigupoolest tahan?" "Miks ma teen neid samu vigu ikka uuesti ja uuesti?" No kus on loogika, ma küsin? Jah, naised, ei ole ka meile seda kuigivõrd antud. Olgem ausad, mehed käituvad enamasti meist palju loogilisemalt. Aga meie päralt on emotsioonid!

Ahoi, ristirahvas!

2010-01-05T20:38:00.003+02:00

Päris mõnus oli laupäeviti Eesti Päevaleht lahti lüüa ning enne masendavaid päevauudiseid naeru pugistades jumala läkitusi lugeda. Lood olid lahedad ja vaimukad, tihti seotud päevakajaliste sündmustega nii Eestist kui ka mujalt. Lugemise lõppedes sai silmad naerupisaratest pühitud ning Andrus Kivirähk taaskord oma andekuse eest kiidetud.
Nüüd on kõik need jumala lood ühtede kaante vahele koondatud. Milleks? Teistkordsel lugemisel pole need lood pooltki nii naljakad ning kahetsusega pean tunnistama, et liiga palju absurdi korraga on mage. Sedasorti kraami peab tarbima vähehaaval ja jaokaupa. Eriti mage on Jaan Kiiviti ja Andres Põderi järjekindel mõnitamine igas loos. No mis need vanad meile teinud on! Pole nende süü, et usk on neile emapiimaga kaasa antud ning neid on maast madalast kasvatatud kristlikus vaimus. Kui mind poleks kasvatatud nõukogude korra kohaselt paganlikus vaimus, siis ilmselt ei naeraks ma sugugi koos Kivirähkiga vaid käiksin korralikult iga pühapäev kirikus. Nõukogude aeg on küll juba ammu läbi, kuid ristimist ei pea ma siiski oluliseks ega vajalikuks. Inimene, kes oskab eetiliselt käituda ning kellel on tugev enesedistsipliin, ei vaja, et püha isa talle igal pühapäeval üle kordaks, mis õige, mis vale. Kuni usuõpetus koolides kohustuslikuks ei saa, mind see kristlaste tsirkus ei häiri. Kirikus käin ma ikka heameelega nautimas ilusaid kontserte ja keskaegset kunsti. On ju kirik ikkagi eeskätt kultuuriasutus ning kristlus üks pika ajaloo ja traditsioonidega elustiil. Kui me selle kõik päris ära kaotame, siis jääb meie kultuur jälle tükikese vaesemaks. Seega, suhtugem mõistvalt usklikesse, kuid ärgem laskem teha endale ajupesu.
See raamat on välja antud vaid müügi eesmärgil. Täielik haltuura! Osta pole seda mõtet, peale ühekordset lugemist jääb riiulile seisma. Kui lugeda tahate, laenutage minu käest!.

Hiirtest ja lastest

2009-12-08T15:58:00.005+02:00

Ingrid Gilts-Nittim on kirjutanud lõbusa lasteraamatu "Liivahiirte suur seiklus". See on väga teraapiline raamat neile, kes kardavad hiiri. Väga soovitan seda lugeda 6-10 aastastele väikestele tüdrukutele, kes arvavad, et hiired on "fui" ning neid nähes peaks kindlasti kiljuma hakkama. Milleks üldse hiiri karta? Inimese ees on nad ju täiesti kaitsetud. Raamatuhiired on pealegi veel eriti vahvad ja toredad. Oma eksirännakute käigus saavad neli Mongoolia liivahiirt aru, et "sõpruses peitub jõud" ning oma kodus on ikka kõige parem. Lisaks neljale hiirele kirjeldab autor ka erinevaid laste karaktereid. Oma peremehe Karl Aleksandri juurest plehku pannes, kohtuvad hiired mitmete teiste lastega ja oi, nende juures küll elada ei tahaks! Mõni laps on ikka palju hirmuäratavam kui väike hiireke.

Kelgukoertest ja eneseületustest

2009-12-07T21:52:00.006+02:00

Maria Kupinskaja "Minu Alaska" on tore lugu noore inimese rändurihingest, seiklushimust ja eneseületustest. Töötades Alaskal kelgukoertega avastab autor enda jaoks uue ja huvitava maailma ning õnneks jagab seda raamatu kaudu ka oma lugejaga. Peategelane tunnistab ka ise, et kelgukoerte laager on pelgalt vaid turistilõks ning turistid maksavad oma elamuse eest kordades rohkem, kui nad päriselt vastu saavad. Aga ma arvan, et Alaskale minek ongi "once-in-a-lifetime" elamus, mille eest pole kahju maksta.
Pärast edukat töökogemust kelgukoerte laagris naaseb noor naine ka järgmisel aastal Alaskale tagasi, et seekord töötada liustikul. Vot see on elamus! Autor on liiga kriitiline enda suhtes ning peab end allaandjaks (ta lõpetab töölepingu enne tähtaega), kuid arvestades ilmastiku- töö- ja muid raskeid olusid võib sellest vaid aru saada.
Avastasin, et Maria Kupinskaja aka Mann peab ka blogi. Seal saab juba jälgida tema seiklusi Teravmägedel ning ehk varsti ka Antarktikas.

http://suslikute-teravmaed.blogspot.com/

Nastja

2009-12-06T21:26:00.008+02:00

Kuna mul pole telekat, siis pole ma ka "Selgeltnägijate tuleproovi" kunagi vaadanud. Õnneks on mul ema, kes mind alati Eesti saadetega kursis hoiab, jutustades mulle terved saated detailideni ringi. Nii olen ka kuulnud nõid Nastjast, ise teda nägemata. Täna toodi mulle raamat "Nastja. Selgeltnägija". Lugesin selle paari tunniga läbi. Mõtted on erinevad. Nastja on ilus ja tark noor naine, pealegi väga eriline. Aga nagu elus ikka, mida vähem sa kellestki tead, seda erilisem ta tundub. Liiga palju kära ja mulli võtavad aga asja maagilisuse ära. Ei tahaks sugugi, et Nastja muutuks lihtsalt meedia mängukanniks, keda ajakirjanikud lõputult ära kasutada saavad. Oma privaatruumi ja müstilisuse peaks Nastja ikka säilitama. Ilmselt suudab ta seda piiri ise tunnetada ning oskab õigel ajal ka "ei" öelda.
Nagu Nastjagi oma raamatus ütleb, on kõikidel inimestel juba sündides olemas intuitsioon. Seletame ju endale mitmeid asju "kõhutunde" või "naiseliku vaistu" kaudu. Kuidas aga õppida seda kõhutunnet teadlikult juhtima? Ja kas see on üldse õpitav või on see kaasasündinud võime? Nastja on oma võimeid just viimastel aastatel hakanud teadlikult arendama ning loodetavasti õpib ta oma võimeid sihipäraselt inimeste abistamiseks kasutama. Eriliste võimetega kaasneb eriline vastutus. Palju edu ja tugevust sulle, Nastja!

Nastja blogi: http://www.nastjaelu.com/

Kraana või Kaelkirjak?

2009-12-06T21:12:00.003+02:00

See on küll vist viimane Andrus Kivirähki raamat, mis oli mul veel lugemata. Aga ega ma ei tea, Kivirähk kirjutab uusi raamatuid kiiremini kui keskmine Eesti inimene jõuab neid lugeda. Võib-olla ilmub hommepäev tema sulest jälle midagi uut. Samas, "Kaelkirjak" polnud küll mingi uus raamat. Ilmudes esimest korda juba 1995. aastal oli ta üks esimesi Kivirähki poolt kirjutatud lasteraamatuid, tehes kirjaniku hoobilt ka laste seas tuntuks. Mina lugesin selle teose 3. trükki, mida kaunistavad Heiki Ernitsa ilusad värvilised pildid. Lugu ise on kummaline, nagu üks lapse fantaasia olema peabki. Algust sellel lool nagu polegi, ega ka lõppu. Ning üks küsimus jäi painama: "Mis sai kõhuussist?"

ühe.tüdruku.lugu

2009-12-05T18:32:00.005+02:00

Selline tunne, nagu ei olekski raamatut lugenud, vaid terve päev arvutist kellegi netipäevikut jälginud. Internetipäevik see ju tegelikult ongi, ainult et paberile trükitud. Minule tutvustas see raamat kahte minu jaoks vähetuntud paralleelmaailma: daki-suguste noorte elupõletajate elu ja blogi-inimese elu. Nende maailmadega on mul olnud tõesti vähe kokkupuuteid, samuti puuduvad mul sellised tuttavad. Elupõletajat minust vast enam ei saagi, olen selleks juba liiga vana, kuid äkki innustab see raamat mind tegema oma blogisse sissekandeid tihedamini kui kord kahe aasta jooksul :)

Eestlastest, lihtsalt

2009-12-05T16:09:00.007+02:00

Uskumatu vedamine - sügisene külmetushaigus ning "Minu Eesti" laenutus langesid täpselt ühele ajale. Polnudki väga kurb meel päev töölt vabaks võtta, diivanile kerra tõmmata, juua sooja teed ning lugeda noore ameeriklase uskumatutest seiklustest Eestimaal. Justin Petrone tegemistega olin kursis juba tema kaasa poolt kirjutatud "Minu Ameerikate" kaudu, kuid nüüd sai selle toreda perekonna elu kaeda ka mehe pilgu läbi. Mees nagu mees ikka, väga minu mehe sarnane isegi. Aga peab ikka olema palju tahtmist või suurt armastust, et tulla siia, külma ja kõledasse riiki kesk kõige külmemat ja kõledamat talvekuud. Ma ei kujuta ette, kui palju ma üht eskimot peaksin armastama, et tema juurde iglusse kolida. See armastus ilmselt sulataks iglu ära...
Kahjuks sai raamat koleruttu läbi, minu külmetushaigus kestab koos tatise nina ja valusa kurguga veel edasi. Tõenäoliselt saan enne 2. osa ilmumist aga jälle terveks. Noh, siis tuleb lihtsalt tööluus!

Omamoodi lood ametitest

2009-11-08T18:27:00.004+02:00

Kerttu Soansi "Mari ja Jüri 10 ametit" pani õlgu kehitama. Küll armsad ja südamlikud lood erinevatest ametimeestest ja -naistest, ei julgeks ma seda raamatut väga kiita. Uusi teadmisi see raamat lastele ei anna, ega avarda ka maailmapilti. Jahmatamapanev oli lugu Peetrist, kes endal kapsariiviga näpu otsast lõikas ning näpu arstitädil otsa tagasi lasi panna. Jube oli ka lugeda linnapea kõhklustest, kas kantpeade soovidele järele anda või mitte.

Seitse

2009-10-29T16:54:00.011+02:00

Üks ilus päev - 29. august 2009.
Aga ajalugu.... jah ajalugu selle teo taga on pikk, nii pikk. Kes oleks võinud arvata, et üks rahvusvaheline suvekursus ühes väikeses Rootsimaa linnakeses nimega Umea, võib muuta minu elu nii täiuslikuks. Me kohtusime seal, 7 aastat tagasi. 7 aastat tundub nii palju, nagu 7 aastat Tiibetis või nagu 7 tähte taevasõelas, või nagu 7 venda või 7 päkapikku. Ma ei tea küll numeroloogiast midagi, aga 7 tundub ikkagi kuidagi nõiduslikuna. Eile lugesin ühte artiklit, kus kirjutati, et abielud hakkavad purunema 7. aastal. Nojah... sinnamaani on veel 7 aastat!

Lammastest

2007-01-17T21:20:00.002+02:00

Ma ei tea miks, aga ühel hetkel hakkasid mulle väga meeldima lambad. Mäletan selgelt mil sain oma esimese lambakese. See oli selline pisike, valge ja armsake ning ma ostsin ta Selveri lasteosakonnast. Olin just paari päeva pärast saamas 18 ja seepärast sai lambake nimeks Alaealine. Ja siis minu lambavaimustus alguse saigi. Sellele aitas kaasa ka minu väga hea sõbranna Monika, kes pole kunagi jätnud juhust kasutamata mulle mõni lammas juurde kinkida. Pehmeid lambakesi ja lamba kujusid on mul vist kuus, aga pilte, fotosid ja postkaarde pole üle lugenudki, neid saan pidevalt juurde. Juuresoleva foto autor on minu ema, kes jäädvustas lambad filmilindile Saksamaal käies. Minu meelest üks parim pilt üldse!

Räägi tasa minuga

2007-01-17T21:09:00.001+02:00

Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on kergem.
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.

(B. Alver)

Ilus luuletus ja sobib suurepäraselt sisse juhatama meie järgmist näiteringi tundi. Et saada heaks näitlejaks, peab oskama ka kuulata ja vaikselt rääkida.

Poroga Tankavaaras

2005-03-22T18:29:00.003+02:00

Üks pildike töösuvest Soome Lapimaal. Porodega koos pildile jäämine polnudki mingi eriline sündmus. Neid loomi liikus ümbruses rohkem kui inimesi.