Varanasi päevaraamatud

Need reisimälestused on eestlasest lugejale küllaltki tavatud, samas hingeliselt vabastavad. Kes ei oleks mõelnud vähemalt kord elus oma senised tegemised seljataha jätta, oma kolm asja kokku pakkida ning minna kuhugi... kaugele... näiteks... Indiasse.
Uus elu võõrsil on raske ja hirmutav, eriti kui sealne kultuur erineb kodusest nagu öö ja päev. Ootamatutele seiklustele pole kindlasti kerge vastu astuda üksinda jäänud keskeas naisterahval. India ühiskond seab naistele palju suuremad piirid kui me siinses heaolus arvatagi oskame. Lisaks kammitsevad rändurit veel kohalike stereotüüpsed hoiakud ja eelarvamuslik suhtumine valgesse naisesse kui liikuvasse rahakotti.
Lii Unt ei ole oma rännakutes pelgalt kõrvaltvaataja vaid osaleb kohalikus elus püüdes aidata seal, kus saab. Nii avanevad ka tema rahakoti rauad rohkem kui ta seda tahaks... sest India on suur ning abivajajaid lõputult.

Ja abivajajate soovidel ei paista olevat lõppu. Nii näeb eestlasest heategija, et tema panusel kohaliku elu parendamisse ei ole suurt mõtet. Oma elule püüab ta seda leida erinevate pühameeste juures mediteerides, kuid selleski peab naine varem või hiljem pettuma - ka kõige püham mees on seesmiselt edev ja materialistlik. Kui Varanasi päevaraamatute esimene osa on huvitav lugemine ränduri enesotsingutest ning elust India vaesemates piirkondades, siis teine osa on rohkem "naistekas", mis keskendub enam inimsuhetele. Küpses eas kena valge naine ei jää märkamatuks kaunitele pruunisilmsetele India noormeestele, kes pole tähelepanu ja armastusega kitsid. Kuid siiraste tunnete asemel leiab autor ka siin ärakasutust.