Tüdruk, kes mängis tulega

Seda raamatut ootasin kaua, kuid kui kätte sain, siis polnud seda sugugi kerge lugeda. Sünge, masendav, hirmutav, ja mida edasi, seda süngemaks, masendavamaks ning hirmutavamaks läheb. Kui raamatu esimene pool kulgeb veel rahulikumalt ning seab rohkelt küsimusi, siis teisest poolest hakkavad sündmused väga kiiresti arenema ning miski pole nii nagu sa esialgu arvasid.
Kuigi kõik, mida Lisbeth Salander teeb, pole sugugi eetiline ega seaduslik, kuulub minu sümpaatia ikkagi temale. Kompromissitu tõeotsijana läheb ta vastu kõigile, ka oma isale. Pahad peavad saama karistatud ning õiglus peab valtsema! Aukartustäratav on häkkerluse mastaapne jõud. Mida kõike oma kodus arvuti taga teha võib! Huvitav, kas autor fantaseerib, või on see kõik ka päriselus võimalik? Oleme ju kuulnud küll igasugustest internetipettustest, kuid Lisbeth Salanderi skeemid tunduvad kohe eriti peened.
Raamatul olid ka omad miinused. Võib-olla ei jõudnud autor oma teost lõpuni lihvida? Igaljuhul oli raamatu esimene osa (Ebareeglipärased võrrandid), kus Lisbeth veedab aega ühel Kariibi mere saarel, täiesti ebavajalik. Küll ootasin ja ootasin, et sellel kõigel tekiks mingi seos tervikuga, kuid mitte midagi. Seiklus saarel jäigi eraldiseisvaks osaks ning pigem oli ta jätkuks triloogia esimesele raamatule "Mehed, kes vihkavad naisi".
Veelgi kummastavam oli raamatu lõpp, mis kiskus kohati väga jaburaks kätte. Lisbethi surnuist ülestõusmine oli tipp! Õnneks pole ma filmi näinud ning ausalt öelda ega ma väga soovigi seda näha. Kujutlusvõime tegi oma töö juba piisavalt.