Sinine on sinu taevas

Miks kirjutavad inimesed selliseid raamatuid? Igat perversset fantaasiat ei pea ju tingimata avaldama ning suure reklaami abil kaubandusse saatma. Oma esimese raamatu edust innustatuna haaras Mihkel Raud kohe sule ning hakkas romaani kirjutama andmata aru, miks või kellele sellist soperdist üldse vaja läheb.
Raamat algab iseenesest paljulubavalt ning põnevust on küllaga. Kahjuks tegeleb autor rohkem oma vaimuka stiili lihvimisega kui sisuga. Stiil on tõepoolest terav ja vaimukas, nii nagu Mihkel Raual ikka. Kujutan ette, et peale iga lause pastakast väljaimemist veetis kirjasepp mitu minutit mõnusasti muheldes ning oma kätetööd imetledes. Sisu pole sellel teosel aga ollagi. Autor on kuhjanud kokku palju tegelasi ja pöördelisi sündmusi ning meisterdanud sellest ühe korraliku sasipuntra. Kuigi lõpulehekülgedel üritab autor oma pundart jälle lahti harutada ning lahtised niidiotsad kokku tuua, siis minu jaoks jäi see pundar ikka puntraks, lahtised niidiotsad välja rippumas. Kogu selle rõveda jaburuse kulminatsiooniks saab kogu Eesti eliidi õhkulaskmine Vanemuise kontserdimajas 24. veebruaril. Mis küll Mihkel Rauda vaevab, et ta sellist jama kirjutab?
Kõik Rauad ei pea tingimata olema kirjanikud. Ilusa prekonnatraditsiooni jätkamine tuleb õde Piretil tunduvalt paremini välja. Piret Raua raamatuid julgen küll kõiki soovitada.