Algab lugu väga agathachristielikult ühe vana ja rikka suguvõsa liikme kadumise uurimisega. Kuid see pole mingi Agatha Christie, vaid väga kaasaegne, ülimalt keeruline ja detailiderohke põnevik. Selgub, et suurel suguvõsal lasub palju suurem saladus kui pelgalt ühe liikme kadumine. Mida edasi, seda võikamaks ja verisemaks lugu muutub, autor pole ennast kuidagi tagasi hoidnud.
Paralleelselt käsitleb raamat ka majanduskuritegevust ja suurehaardelist petturlust. Väärikad ja edukad ärimehed ei pruugi olla alati need, kellena nad end paista lasevad. Kuid kuidas pettust tõestada?
Raamatu eestikeelne versioon kannab pealkirja "Lohetätoveeringuga tüdruk". Minule jäi selle pealkirja valik arusaamatuks. Lohetätoveeringuga Lisbeth Salander on küll erakordselt nutikas tegelane ning pagana hea häkker, kuid raamatu point ei seisne tema isikus.
Raamatu põhipoint seisneb hoopiski meeste poolt naistele suunatud vägivallas. Lisaks võigastele vägivallajuhtumitele kogu loos, tutvustab autor lugejale aeg-ajalt ka Rootsis tehtud statistikat, mille kohaselt näiteks 46 protsenti Rootsi naistest on kogenud meeste vägivalda. Ei tea kui suur see protsent võiks olla Eestis? Kõige selle taustal võib iga naine, kes pole oma või võõra mehe poolt kogenud ei füüsilist, vaimset ega seksuaalset vägivalda, pidada end väga õnnelikuks inimeseks.
Kui palju on aga maailmas Nils Bjurmaneid, Hans-Erik Wennerströme või Vangereid, võime me ainult oletada... ja loota, et me nendega kunagi kokku ei puutuks.
0 comments:
Post a Comment