Varanasi päevaraamatud

Need reisimälestused on eestlasest lugejale küllaltki tavatud, samas hingeliselt vabastavad. Kes ei oleks mõelnud vähemalt kord elus oma senised tegemised seljataha jätta, oma kolm asja kokku pakkida ning minna kuhugi... kaugele... näiteks... Indiasse.
Uus elu võõrsil on raske ja hirmutav, eriti kui sealne kultuur erineb kodusest nagu öö ja päev. Ootamatutele seiklustele pole kindlasti kerge vastu astuda üksinda jäänud keskeas naisterahval. India ühiskond seab naistele palju suuremad piirid kui me siinses heaolus arvatagi oskame. Lisaks kammitsevad rändurit veel kohalike stereotüüpsed hoiakud ja eelarvamuslik suhtumine valgesse naisesse kui liikuvasse rahakotti.
Lii Unt ei ole oma rännakutes pelgalt kõrvaltvaataja vaid osaleb kohalikus elus püüdes aidata seal, kus saab. Nii avanevad ka tema rahakoti rauad rohkem kui ta seda tahaks... sest India on suur ning abivajajaid lõputult.

Ja abivajajate soovidel ei paista olevat lõppu. Nii näeb eestlasest heategija, et tema panusel kohaliku elu parendamisse ei ole suurt mõtet. Oma elule püüab ta seda leida erinevate pühameeste juures mediteerides, kuid selleski peab naine varem või hiljem pettuma - ka kõige püham mees on seesmiselt edev ja materialistlik. Kui Varanasi päevaraamatute esimene osa on huvitav lugemine ränduri enesotsingutest ning elust India vaesemates piirkondades, siis teine osa on rohkem "naistekas", mis keskendub enam inimsuhetele. Küpses eas kena valge naine ei jää märkamatuks kaunitele pruunisilmsetele India noormeestele, kes pole tähelepanu ja armastusega kitsid. Kuid siiraste tunnete asemel leiab autor ka siin ärakasutust.

Augud

Louis Sachari noorteromaan "Augud" on sisult küllaltki tavatu, kuid ometi kaasahaarav lugemine. Alguses segadusseajav süžee saab selgemaks ajapikku, sest autor annab edasiviivaid infokilde jupiti ning väga kaootilises järjestuses. Tervikpilt moodustubki üksikutest pusletükkidest. Kuigi raamatu lõpus saab tervikpilt selgeks, jääb kogu lugu siiski kummaliselt veidraks. Loost olulisemad on hoopiski tunded, mida peategelane Stanley Rohelise Järve laagris kogeb ning mis lugejal tekivad. Väga rasketes tingimustes oma iseloomu kasvatades jääb poiss ausaks iseenda vastu ning osavõtlikuks ja abivalmiks tõeliste sõprade vastu.

Röövitud nägu

Seekord üks afgaani naise poolt kirjutatud raamat afgaani naistest, tõetruu jutustus ühe perekonna elust Afganistani sõdade aegu ning põgenemisest Talibani terrori eest. Kirjanduslikult on see teos üsna kehv, kuid sisult siiski huvitav ja mõtlemapanev. Hea tunne on ka vahelduseks lugeda hea ning lootusrikka lõpuga lugusid inimestest, kes on pidanud jätma oma kodumaa ning sunnitud alustama uut elu võõrsil ja võõrana. Kindlasti aitab see teos lugejas kasvatada sallivust ja lugupidamist nende inimeste vastu, kes on ohvrid omal maal, põgenikud terrorirežiimi eest. Samuti pakub raamat lühidat ja selget kronoloogiat Afganistani lähiajaloo kohta, mis aitab mõista paremini kõiki kohutavaid sündmusi, mis seda rahvast on viimaste kümnendite jooksul tabanud.

Tuhat hiilgavat päikest

Khaled Hosseini teine Afganistani teemaline raamat kuvab meile pildi sellest maast kahe naise pilgu läbi. Mariam ja Laila on erinevatest põlvkondadest ning väga erineva taustaga, ometigi on nende õnnetuks ühiseks saatuseks olla alandlik ja kõiketaluv naine ühele ja samale jõhkardist mehele. Kui alguses valitsebki nende vahel mõningane kiivus ning umbusk, siis peagi asenduvad need tunded ühise võitlusega mehe vaimse ja füüsilise vägivalla vastu. Mõistagi ei saa see võitlus olla lihtne ühiskonnas, kus naine ei ole inimene, vaid järglaste saamiseks vajalik tarbeese. Naised peavad taluma häbi ja eemaletõukamist, pettust ja reetmist. Tee õnnele ja vabadusele leiab paraku vaid üks neist.
"Tuhat hiilgavat päikest" on kurb ja masendav teos, mis jätab hinge valusa okka. Seepärast võikski see olla soovituslikuks kirjanduseks muretutele lääne-inimestele, kes oma heaoluühiskonda ehk liiga iseenesestmõistetavalt suhtuvad. Maailm on pidevas muutuses, ka Afganistanis on olnud paremaid aegu. Talibani režiim on aga lõpu teinud kõigele, mis kunagi veel selles riigis head oli.

Lohejooksja

Khaled Hosseini "Lohejooksja" on kahtlemata üks parimaid raamatuid, mida viimastel aastatel lugenud olen. Nii südamesse minevaid ja hinge kriipivaid teoseid ei ole just palju. Lisaks minategelase traagilisele eraelulisele jutustusele saab lugeja ka palju teavet ja selgitusi Afganistani sõdade ja võõrvõimude okupatsioonide kohta. Afganistanist pärit inimese vahetu kirjutis pakub midagi palju enamat kui lääneliku meedia pasundamine. Kurbusega tõdesin, et tegelikult polnud ma varem aru saanudki kui kohutav ja trööstitu olukord seal kaugel maal tegelikult on. Ning selle kõige keskel on inimesed, lihtsad  ja loomulikud, kes vaid ootavad, et see põrgu ükskord lõpeks.

Minu Ugrimugri

Kus asub Ugrimugri? Väga paljudes kohtades, alustades Eestist ja lõpetades kaugetes Venemaa avarustes meie sugulasrahvaste juures, peamiselt aga omaenda hinges ja südames. Eks meil kõigil ole sees väike ugrimugri alge, mõni teadvustab seda rohkem, mõni vähem. Sügav huvi oma rahva ja rahvuse ning esiisade vastu aitab sellest väikesest algest kasvatada tõelise ugrimugri hinge. Vahel on vaja selleks ka välist tõuget või eredat emotsionaalset läbielamist. Nii leidis ka Rein Sikk oma sisemise ugrimugri sõites Saamimaal kelguga meeletul kiirusel üle lumiste väljade päikeseloojangu poole. Kes on oma ugrimugri avastanud, see enam sellest loobuda ei saa. Kohtumine teiste ugrimugridega Soome-Ugri rahvaste maailmakongressidel on sõltuvusttekitav, nagu ka saunatamine, ühine õllejoomine, laul ja tants.
Eestlastena kipume uhkusega rõhutama kuivõrd väike on meie riik ning kuivõrd väike on meie rahvaarv. Võrreldes mitmete teiste sugulasrahvastega oleme me aga võimas suurriik, mis paljudele unistuseks ja eeskujuks. Aastaid tagasi vaatasime alt üles Soomele ning ootasime abikäsi oma põhjapoolsetelt hõimuvelledelt. Nüüd on meie kord aidata neid, kes abi vajavad. Venemaa raudses haardes on meie sugulasrahvaste kultuuri püsimajäämine väga küsitav.

Sinine on sinu taevas

Miks kirjutavad inimesed selliseid raamatuid? Igat perversset fantaasiat ei pea ju tingimata avaldama ning suure reklaami abil kaubandusse saatma. Oma esimese raamatu edust innustatuna haaras Mihkel Raud kohe sule ning hakkas romaani kirjutama andmata aru, miks või kellele sellist soperdist üldse vaja läheb.
Raamat algab iseenesest paljulubavalt ning põnevust on küllaga. Kahjuks tegeleb autor rohkem oma vaimuka stiili lihvimisega kui sisuga. Stiil on tõepoolest terav ja vaimukas, nii nagu Mihkel Raual ikka. Kujutan ette, et peale iga lause pastakast väljaimemist veetis kirjasepp mitu minutit mõnusasti muheldes ning oma kätetööd imetledes. Sisu pole sellel teosel aga ollagi. Autor on kuhjanud kokku palju tegelasi ja pöördelisi sündmusi ning meisterdanud sellest ühe korraliku sasipuntra. Kuigi lõpulehekülgedel üritab autor oma pundart jälle lahti harutada ning lahtised niidiotsad kokku tuua, siis minu jaoks jäi see pundar ikka puntraks, lahtised niidiotsad välja rippumas. Kogu selle rõveda jaburuse kulminatsiooniks saab kogu Eesti eliidi õhkulaskmine Vanemuise kontserdimajas 24. veebruaril. Mis küll Mihkel Rauda vaevab, et ta sellist jama kirjutab?
Kõik Rauad ei pea tingimata olema kirjanikud. Ilusa prekonnatraditsiooni jätkamine tuleb õde Piretil tunduvalt paremini välja. Piret Raua raamatuid julgen küll kõiki soovitada.

Tüdruk, kes mängis tulega

Seda raamatut ootasin kaua, kuid kui kätte sain, siis polnud seda sugugi kerge lugeda. Sünge, masendav, hirmutav, ja mida edasi, seda süngemaks, masendavamaks ning hirmutavamaks läheb. Kui raamatu esimene pool kulgeb veel rahulikumalt ning seab rohkelt küsimusi, siis teisest poolest hakkavad sündmused väga kiiresti arenema ning miski pole nii nagu sa esialgu arvasid.
Kuigi kõik, mida Lisbeth Salander teeb, pole sugugi eetiline ega seaduslik, kuulub minu sümpaatia ikkagi temale. Kompromissitu tõeotsijana läheb ta vastu kõigile, ka oma isale. Pahad peavad saama karistatud ning õiglus peab valtsema! Aukartustäratav on häkkerluse mastaapne jõud. Mida kõike oma kodus arvuti taga teha võib! Huvitav, kas autor fantaseerib, või on see kõik ka päriselus võimalik? Oleme ju kuulnud küll igasugustest internetipettustest, kuid Lisbeth Salanderi skeemid tunduvad kohe eriti peened.
Raamatul olid ka omad miinused. Võib-olla ei jõudnud autor oma teost lõpuni lihvida? Igaljuhul oli raamatu esimene osa (Ebareeglipärased võrrandid), kus Lisbeth veedab aega ühel Kariibi mere saarel, täiesti ebavajalik. Küll ootasin ja ootasin, et sellel kõigel tekiks mingi seos tervikuga, kuid mitte midagi. Seiklus saarel jäigi eraldiseisvaks osaks ning pigem oli ta jätkuks triloogia esimesele raamatule "Mehed, kes vihkavad naisi".
Veelgi kummastavam oli raamatu lõpp, mis kiskus kohati väga jaburaks kätte. Lisbethi surnuist ülestõusmine oli tipp! Õnneks pole ma filmi näinud ning ausalt öelda ega ma väga soovigi seda näha. Kujutlusvõime tegi oma töö juba piisavalt.

Kõik poisid ei saa suureks

See on Eesti oma "Pal-tänava poisid" - tõeline poiste raamat, ühtaegu põnev ja kurb. Eriliselt nostalgilisena mõjub see 80ndate lastele, äratundmisrõõmu on palju.
Raamatu kurb proloog mõjub edasisele lugemisele raskelt. Mõistan autori isiklikku soovi see proloog lisada, kuid lugejale on see eksitav ning sisu osas ebavajalik. Peategelase parima sõbra surm ei ole otseselt seotud ühegi raamatus kirjutatud suveseiklusega, vaid kahetsusväärne lisasündmus.
Samas on tegu siiski väga hästi kirjutatud lasteraamatuga.